Autonoomne ratasjalg

• Vladimir Kuts
• Vladimir Zaplava
• Andrei Porõvaev
• Pent Laineste
• Marek Laul

1. Nädal 1
2. Nädal 2
3. Nädal 3

Konstrueerida ja valmis ehitada autonoomne robot, mis suudab ületada väiksema kõrgusega takistusi. Takistuste ületamiseks kasutada olemasolevat ratasjalga, ehitades sellele juurde mehhaanismi ratta avamiseks. Robot peab suutma tuvastada enda ees oleva takistuse ja hinnata objekti ületatavust(kõrgust). Vajadusel avab robot ratasjalad ja ületab takistuse, pärast takistuse ületamist ratasjalad suletakse ja edasi toimub liikumine ratastel. Kui takistust ei õnnestu ületada, muudab robot suunda ja liigub edasi kuni järgmise takistuse tuvastamiseni.

Järgnevalt on toodud süsteemi üldine struktuuri mudel, millel on näha süsteemi üldine ülesehitus ja hierarhiline järgnevus.

Põhiküsimuseks antud ülesande lahendamisel ja roboti konstrueerimisel kujunes ratta avamissüsteem. Ideaalne lahendus oleks lihtsa ehitusega, võtaks vähe ruumi ja töökindlus suur. Tõsisemalt kaalusime kahte võimalust, mis erinesid üksteisest avamissüdamiku peatamise viisi poolest.

Avamissüdamiku peatamine varda abil

• Varda sattumisel ketta avasse fikseeritakse avamissüdamik kindlalt
• Avamismootori võimsus väike
• Konstruktsioon lihtne
• Võtab vähem ruumi, puudub vajadus käigumootori võlli pikendada
• Probleemiks varda sobitumine/eemaldamine avast, kulumine

Avamissüdamiku peatamine piduri (hõõrdumise) abil

• Sujuvam ratta avamine, puudub oht kinnikiilumiseks
• Probleemid – konstruktsioon keerulisem, vajab rohkem ruumi, hõõrdejõud ei pruugi tagada piisavat pidurdusmomenti.

Esialgu valisime variandi, kus avamissüdamik peatatakse varda abil. Põhjusteks antud konstruktsiooni lihtsus ja kindlus, et varras suudab avamissüdamiku kindlalt fikseerida.

Teiseks probleemiks oli tagaratta valik. Eesmärgiks leida lahendus, mille puhul oleks välistatud tagaratta kinnijäämine takistuse ületamisel ja sujuv roboti pööramine.

Tagaratta variandid

• Omniwheel ratas. Ratta telje saab paigutada alusega ühte tasapinda. Puudub vajadus ratta pööramiseks. Probleemiks sobiva ratta kättesaadavus.
• Pöörduv tagaratas. Keerulisem rattakinnitus, võib kergemini jääda ületatava takistuse taha kinni.
• Kolmas võimalus on kasutada eelmise roboti olemasolevaid kahte ratast, seda juhul, kui eelmised kaks varianti ei õnnestu realiseerida. Näiteks sobilike parameetritega omniwheel'i ei ole võimalik hankida.

Roboti komponendid on paigutatud alusraamile, mis on valmistatud 3 mm paksusest alumiiniumist. Käigumootorite kinnitused olid juba mootoriga koos olemas, seega alusraami oli lihtsalt tarvis avad puurida ja kruvidega mootorid kinnitada. Ratta avamiseks kasutame standardset servomootorit kodulabori komplektist. Servomootori külge on kinnitatud kaks varrast, mis mootori nurga muutudes liiguvad erinevas suunas. Ultrahelianduri kinnitamiseks kasutasime plekki, mille painutasime õige nurga alla. Oluline oli see, et anduri nurka maa suhtes saaks pleki painutamisega mõningal määral muuta. Mikrokontroller jaoks on alusesse puuritud avad, mis distantspukside abiga võimaldavad selle alusele kinnitada. Mootorite kontroller on asetatud mikrokontrolleri peale. Järgneval pildil on roboti 3D-mudelil näha komponentide paigutus alusraamil.

Algne 3D-mudel

Ratasjalg oli meil ülesannet alustades olemas, vaja oli juurde ehitada avamissüteem, mille abil robot saaks autonoomselt minna ratastelt üle jalgadele. Ratasjala enda kontruktsioonis põhimõtteliselt muutusi ei ole. Ainuke lisandunud detail on avadega ketas, mis on kruvidega jäigalt kinnitatud avamissüdamiku külge. Seetõttu muutus ka ratasjala kokkupanemine võrdlemisi ebamugavamaks, kuna ketas on mootori ja ratta vahel, kus on vähe ruumi kruvikeeraja ja mutrivõtmega opereerimiseks. Servomootoriga ühendatud varraste juhtimiseks ratta küljes oleva ketta avadesse on alusraamile paigutatud vastavad detailid.

Ratta detailid

Ratta detailid on omavahel ühendatud kruvide ja mutritega. Ratas on mootori võlli külge kinnitatud seadekruviga. Kuna aga ratas kippus pärast mõningast pöörlemist mootori võlli küljest lahti tulema, siis puurisime võllile koonilise ava, kuhu seadekruvi kindlamini sobitub. Olemasoleva mootori kinnitust täiustasime samuti, tulemusena on mootorid tugevamini alusraamiga ühendatud.

Järgnev animatsioon näitab ratta avamissüteemi põhimõtet.

Nagu näha, siis avamissüsteem on konstruktsioonilt üsna lihtne ja koosneb vähestest detailidest. Selle juures on omad plussid ja miinused. Vaja on ainult ühte servomootorit ning see ei pea arendama kuigi suurt momenti. Avamise jaoks on oluline käigumootorite suutlikkus. Algul kartsime, et antud lahenduse puhul võivad servomootorile mõjuda suured jõud. Tegelikkuses seda ohtu ei ole, sest varda juhik on rattale väga lähedal. See tähendab, et ratta avamisel/sulgemisel varrast pöörav moment on tühine, sest jõu õlg on väike. Ideelahenduste analüüsil sai arvatud, et kõige suuremaks probleemiks avamissüsteemi juures võib kujuneda varda sobitumine avamissketta avadega. Valmisehitatud süsteemi katsetamine kinnitas seda puudust. Kui varras ei satu ketta avasse, siis ta avaldab kogu rattale ühest küljest survet ning mõnel juhul kiilub terve ratas kinni ning avamine ei õnnestu. Mõningal määral õnnestus probleemi vältida sel moel, et servomootor liigutab varda avamisketta poole mõni aeg pärast käigumootorite rakendumist. Nii õnnestub rattal inertsi tõttu vältida kinnikiilumist. Antud süsteemi puhul on eeldatud, et ratas suudab oma lahtist asendit hoida ise hõõrdejõu abil. Selleks oli tarvis leida kinnituskruvide optimaalne pingutus, mille puhul käigumootorid suudavad ratast avamissüdamiku puhul liigutada ja samas ei lähe avanenud ratas ise kinni.